Kuna pere majanduslik olukord oli raske (Peale Jaani oli peres veel neli poega: vanem Mihkel ja nooremad Jüri, Hendrik ning Kustas. Viie vennaga jagasid mängumaad veel neli õde: Mari, Ann, Triinu ja Liisu), pidi Jaan Rumm aasuma ametisse Hageri Mäekülla õpetajaabina, kuid siiski otsustas tema isa lasta õpihimulisel pojal edasi õppida. Algul õppis Jaan Rumma Tallinna Katariina II linnakoolis, mille lõpetas 1906. aastal. 1906-1907. aastal omandas Valgas ja Tallinnas pedagoogilistel kursustel algkooliõpetaja kutse ning läks kolmeks aastaks kooliõpetajaks Märjamaa kihelkonna Paeküla vallakooli. 1911. aastal asus õppima Pihkva Õpetajate Instituuti, kust ta 1913. aastal lõpetas neljade-viitega. 1913-1916 oli maateaduse ja ajaoo õpetaja Tapa algkoolis. 1916. aastal võeti Jaan Rumma sõjaväkke, kuid kopsupõletiku tõttu pääses ta juba 1917. aasta veebruaris koju.
Samast aastast alates töötas ta pealinna koolides (poeglaste kaubanduskoolis, tütarlaste gümnaasiumis, Nikolai gümnaasiumis. Osales Tallinna rahvaülikooli loomisel, sügisel võeti tollase Jurjevi (Tartu) ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna keemia osakonna vabakuulajaks.
Samast aastast alates töötas ta pealinna koolides (poeglaste kaubanduskoolis, tütarlaste gümnaasiumis, Nikolai gümnaasiumis. Osales Tallinna rahvaülikooli loomisel, sügisel võeti tollase Jurjevi (Tartu) ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna keemia osakonna vabakuulajaks.
Saksa okupatsiooni ajal vallandati kui rahvuslikult meelestatud õpetaja (oli kooliõpetuse emakeelseks muutumise pooldaja). Leidis tööd Tallinna Keskhariduse Edendamise Seltsi Erareaalkoolis ja E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis. Pärast sakslaste lahkumist valiti Jaan Rumma Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi inspektoriks.
Vabadussõja puhkedes astus Jaan Rumma Kaitseliitu, oli "Ühistöö" organiseerijaid, 1919. a jaanuarist-aprillini viibis Võru rindel. 1919. aasta sügisest kuulus sõdurist õpetaja juba Tartu Õpetajate Seminari, H. Treffneri Poeglaste Eragümnaasiumi ja Tartu Haridusseltsi Õhtuühisreaalgümnaasiumi õpetajaskonda. 1919. aasta sügisel jätkas ülikooliõpinguid ja 1922. aastal kaitses magistritöö: "Viljandi orustik. Lisang kodumaa pinnavormide tundmaõppele" ja pärast magistrieksami sooritamist sai tast emakeelse ülikooli esimene geograafiamagister.
1920. aastal valiti Jaan Rumma EKS Kodu-uurimise toimkonna juhatusse. 1922. aastal ilmus Jaan Rummalt õpperaamat "Üldine maateadus", eeskujuks saksa, soome ja vene autorite paremad õpikud. Pinnavormide peatükis kasutas autor esmakordselt paljusid uusi emakeelseid termineid. jaan Rumma oli ka paljude 1920-ndatel aastatel ilmunud kontuurkaartide koostajaid. 1923. aastast oli ta Tartu ülikooli õppejõud. Oli ka üliõpilasseltsi Raimla asutajaid. Samuti kuulus ta kirjastusühisuse Loodus asutajate hulka ja oli ühisuse välja antud ajakirja Loodus esimene peatoimetaja. Rumma oli ka ajakirja Kasvatus asutajaid.
1920. aastal ilmus Rumma sulest esimene emakeelse geograafia õpetamise metoodikat käsitlev töö "Maateaduse õppeviis". Samast aastast oli ta seotud EKSi kodu-uurimistoimkonna mahuka kavaga anda välja 11 maakondlikku koguteost. Ta oli 1925. aastal ilmunud koguteose "Tartumaa" ja pärast tema surma ilmunud "Võrumaa" peatoimetaja.
Eesti pindala 47 548,648 km2, mille Rumma 1922. aasta rahvaloenduse tarbeks planimeetriliselt mõõtis, oli 1940. aastani ametlikult Eesti Vabariigi pindala. Samuti mõõtis ta Eesti maakondade, saarte ja järvede pindala. Seejuures oli ta üks esimesi, kes Eesti saared ja järved loendas (umbes 750 saart ja 1584 järve), kuigi vananenud verstaselt kaardilt.
Eesti pindala 47 548,648 km2, mille Rumma 1922. aasta rahvaloenduse tarbeks planimeetriliselt mõõtis, oli 1940. aastani ametlikult Eesti Vabariigi pindala. Samuti mõõtis ta Eesti maakondade, saarte ja järvede pindala. Seejuures oli ta üks esimesi, kes Eesti saared ja järved loendas (umbes 750 saart ja 1584 järve), kuigi vananenud verstaselt kaardilt.
Ta oli väga tulemusrikas kodu-uurijana ja kodu-uurimistöö juhina. Iseseisvunud Eesti riik vajas hädasti põhjalikke teatme- ja ülevaateteoseid oma maa kohta nii eestlaste kui ka välismaalaste jaoks. Leiti, et üks võimalusi sääraste teoste koostamiseks olnuks riigi toetusel kodu-uurimistööde kaudu materjali kogumine ja läbitöötamine ning kirjastamine. 1920. aastal uue Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise toimkonna valimisel seati peasihiks 11 osalise maakondliku koguteose Eesti koostamine. teose põhiliseks käsitlus- ja tuumikosaks pidi soome eeskujul saama kihelkond kui suuruselt sobivaim ning elanikke ajalooliselt kõige enam siduv maa-ala. Nimelt loodeti esialgu koguteose koostamisel suurt abi saada kihelkondades (valdades) moodustatavailt kodu-uurimisseltsidelt. Peagi aga selgus, et selliste seltside moodustamine ja eriti tööle hakkamine edeneb väga visalt, teiselt eeldas koguteose kavandatud tase ja maht kvalifitseeritud uurijate tööd. Seetõttu otsustati teha panus üliõpilastele-stipendiaatidele. samas alustati ajakirjanduses varem ilmunud kodu-uurimusliku ainese kogumist. Esimeseks ülesandeks oli kihelkondade kirjeldamise kava koostamine. 1922. aasta talvel ilmus Tartumaast esimene kodu-uurimuslik nn proovitöö "Palamuse kihelkond". Tartumaa koguteos ilmus lõpuks 1925 aasta veebruaris. Sellest ligi 740 leheküljelisest suurtööst oli neljandik Rumma sulest. 1924. aasta kevadel lähetas Rumma 27 tudengist stipendiaati Pärnumaale, 1925. a kevadel 26 üliõpilast Saare- ja Hiiumaale. Võrumaa raamatu materjal oli toimkonda kogunenud juba 1922-23 a. talvel, kuid tõsisemalt sai sellega alustada pärast Tartumaa ilmumist. Võrumaa ilmus lõpuks 1926 a. oktoobris, peale Rumma surma.
1926. aasta kevadel Tartus puhkenud gripiepideemia jala haigestus ning töökoormusest nõrgestatud organismi vastuvõtlikkuse tõttu lisandus hiljem (ilmselt nakkusliku tüsistusena) ka kõhutüüfus ning Teisel nelipühal 24. mail 1926 kell: 23.22 Jaan Rumma suri Maarjamõisa kliinikus 39 aastaselt. 27. mail toimus hüvastijätt üliõpilasseltsi Raimla majas Tartus, seejärel viidi sark rongiga Tallinna. 28. mail pidas õpetaja Theodor Tallmeister Tallinna Pühavaimu kirikus matusetalituse. Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
1926. aasta kevadel Tartus puhkenud gripiepideemia jala haigestus ning töökoormusest nõrgestatud organismi vastuvõtlikkuse tõttu lisandus hiljem (ilmselt nakkusliku tüsistusena) ka kõhutüüfus ning Teisel nelipühal 24. mail 1926 kell: 23.22 Jaan Rumma suri Maarjamõisa kliinikus 39 aastaselt. 27. mail toimus hüvastijätt üliõpilasseltsi Raimla majas Tartus, seejärel viidi sark rongiga Tallinna. 28. mail pidas õpetaja Theodor Tallmeister Tallinna Pühavaimu kirikus matusetalituse. Ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Teeneka kodu-uurija surma järel asutas üliõpilasselts Raimla 25. märtsil 1928 oma vilistlase töö ja mälestuse jäädvustamiseks Jaan Rumma nimelise auhinna.
Kasutatud materjale kogumikust: "Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. XI"(Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1995), lk 170-193
Artikkel Jaan Rummast ajalehe lisas Koduloolane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar