Otsija lugu

Aleksander Maastiku raamat "Otsija lugu" (Elmatar, 2009) sisaldab kunstnikuhingega eestlase kirju Austraaliast kodumaale 1927-1937. Raamat sobib lugemiseks ja mõtisklemiseks tänapäeva. Ka praegu on Eestis ajad, kus minnakse Austraaliasse otsima paremat elujärge. Ka see parem elu ka tõeks osutub? Mitte alati.
Loe Tiit Pruuli artiklit raamatu kohta ka reisiajakirjast Go .

Mõned autori iseäralikud väljavõtted raamatust: ...Femantleis käisin vaatamas, kuidas remonditöölised tööd teevad, sest Eestis räägitakse, et nad on imeloomad, kes hiigla kiirusega töötavad. Pean tunnistama, et nad on harilikud inimesed nagu meiegi ja ei tee päevas sugugi rohkem tööd, kui meil Eestis (lk 41)....Loomaaeda võtab rahvas söögikorvid kaasa. Puhvetist toovad keevat vett, valmistavad kohvi ja teed. Istuvad maha, söövad ja joovad nagu meil metsas (lk 51)....Kui küsivad, kuidas teile meeldib, pead ikka ütlema "Oh, it`s very nice!", aga kui laidad, siis ta sinuga enam ei räägi. Austraallased on väga lapsikud. nemad tahavad kiitust (lk 80)...eestlane on liig kade ja kihvtine igal pool, siinsed eestlased kisuvad endi keskel alati. Parem on nendest eemale hoida (lk 81)....Kui keegi küsib teilt, kuidas Austraalias elu on, siis tõesti ma ei tea veel isegi ehk küll juba kolm kuud siin olen olnud. Üks, mis öelda võin, on see, et inglise keelt peab natuke mõistma, et kuidagimoodi võid ise kohta otsida. Umbkeelsetel ei soovita seda reisi nii kergelt ette võtta, õppigu enne keelt ja siis tulgu....Ah  soo, Viletchka, mis puutub aluspesusse, siis ära seda endale tee. Siin  euroopa  pesu ei kanta...Mis puutub meeste pessse,  siis siin euroopa särke ja aluspüks ei kanta (lk 82-83)...Naisterahvad saavad kergesti kohta, kas kohe järgmisel päeval, kui siia on jõudnud. Eestist võiksid kas või kõik naised siia tulla, kohti jääks ülegi, aga meestega on lugu teistsugune. Keel, see on väga tarvilik (lk 193)...