Eile, 23. novembril sai pärast kolm kuud päevast, mil minu öökapile asus Karl Ristikivi 1112 leheküljeline "Päevaraamat 1957-1968". Sisult melanhoolne raamat ei sobi sügiseste raamatuelamuste hulka. Pigem soovitan seda lugeda valgemal ja soojemal aastaajal. Kui just päevikuid lugeda tahate, soovitan praegu lugeda hoopis "Voldemar Panso päevaraamat I-II" (Eesti Draamateater 2007). See muhe päevik lisab praegusesse vihmasesse heinailma kübe lapsemeelsust. Depressiivse Ristikivi pagulaspõlves kirjutatu annab küllaltki selge pildi tolle aja pagulase olust ja hirmudest. Kiidan raamatu koostajaid mahukate nime- ja kohanime registrite eest, samuti töö eest põhjalike allmärgete lisamisel. See lisab teosele tohutut väärtust.
Raamatu viimaseid lehekülgi lugesin koos Koerliblikaga (Aglais urticae), saadik teispoolsusest, kes ootamatult novembrikuu õhesse raamatulehel maabus ja rahulikult ootas ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar